Paul Cézanne (1905) - Õunad ja virsikud vaikelus

"Silm peab haarama, asju kokku tooma," ütles Cézanne, "aju annab neile kuju." Natüürmortis, kus kunstnik loob ka maailma, mida ta maalib, esindab iga ese, iga paigutus, iga vaatepunkt otsust. Cézanne maalis siin kujutatud objekte korduvalt üle. Laud, mustriline riie ja õitega kann olid kõik rekvisiidid, mida ta oma ateljees hoidis. Iga erinev paigutus oli uus vormide ja nende suhete uurimus.

Siin kaldub laud ootamatult, trotsides traditsioonilisi perspektiivireegleid. Samamoodi näeme kannu profiilis, aga meile antakse ka pilk selle sisse. Paradoksaalselt on just Cézanne'i truudus sellele, mida ta nägi, põhjuseks sellele loogika ja kolmemõõtmelise ruumi "keelamisele". Ta ei tasanda ruumi nii väga tahtlikult. Pigem keskendub ta ise objektidele, mitte perspektiiviskeemile – "õhukastile" – milles need eksisteerivad. Cézanne töötas aeglaselt ja sihikindlalt. Päevade jooksul liigutas ta oma molbertit, maalides erinevaid objekte – või isegi sama objekti – erinevatest vaatepunktidest. Igal korral maalis ta seda, mida nägi. Just tema süvenemine maalimisprotsessi viis tema töö abstraheerimise poole.